Meelis Niinepuu, Foto: Ilmar Saabas, Allikas: Delfi
Lugesin täna ühe oma endise õppejõu, praeguse Tartu Ülikooli Narva Kolledži direktori ja ühe Eesti 200 eestivedaja, Kristina Kallase, Facebooki seina peal elavat arutelu ühe teise Eesti 200 eestvedaja, Meelis Niinepuu, Delfi avaldatud arvamuse kohta. Viimane nimelt kutsub üles Eesti pensionifondide raha kohustuslikus korras Eestisse investeerima.
Mul tekkis selle seoses mitu väga kriitilist mõtet. Alustuseks, pole see üldse probleem, kui pensionifondide investeeringud Eestist välja lähevad. See võib tunduda asjatundmatele inimesele kummaline, kuid nii see on. Kui eeldada, et kapitaliturg on efektiivne ning aktiivsed investorid nagunii mingit lisaväärtust kliendile (ehk pensionikogujale) ei lisa, siis peaks investeerima hajutatud indeksifondidesse (exchange-traded funds that tracks an index), sest nende haldustasu on palju madalam. Täpselt selline trend on maailmas ning täpselt selle mõttega tehti ka Tuleva Eestisse. Nüüd, kui seda mõtet veidikene edasi arendada, võiks öelda, et Eesti pensionfondid võiks samuti investeerida turumahu järgi kaalutud (market capitalization weighted) ja üle maailma hajutatud indeksifondidesse. Mida see tähendab? Ümbriku tagakülje arvutused viimaste numbritega näitavad, et kui kogumaailma aktsiaturgude maht on ca 70 triljonit dollarit ehk tänase kursi järgi 60 triljonit eurot ning NASDAQ Tallinna maht on 2.6 miljardit eurot, siis tuleks üle maailma hajutaval indeksifondil investeerida Eestisse 0.0043% oma kogu varast. Arvestades, et Eesti pensionifondide kogumaht on ca 3.7 miljardit eurot, oleks mõistlik investeering Eesti ettevõtete aktsiatesse 160 000 eurot….
No olgu, võib olla pole maailma aktsiaturud täiesti efektiivsed. Võib olla suudavad Eesti nutikad rahavõlurid kuskil klaastornis oma kohaliku majanduse teadmisi—või siseinfot—kasutades leida mingeid Eesti aktsiaid, mis on suurema tulususega, kui üle maailma hajutatud indeksiaktsia fond seda pakub. Ma sügavalt kahtlen ka selles aga olgu. Sellisel juhul võivad nad Eestisse investeerida mingi väike osa (näiteks 1 või 2%) pensionifondi varadest. See on selline riskantne panus. Aga—nagu ma sellest Meelis Niinepuu jutust aru saan—mõlgutatakse Eesti 200’s mõtteid, et
kui isegi pool jääb siia, siis sellega oleks võimalik võimendada oma ettevõtteid.
Üks asi on anda pensionifondi juhtidele võimalus investeerida mõni protsent pensionifondi rahast Eestisse, kui nad parajasti head investeerimisvõimalust näevad. Teine asi on öelda, et 50%, 5% või isegi 0.5% peabki olema Eestisse investeeritud! Me võime rääkida probleemist siis, kui Eestisse on investeeritud vähem, kui 160 000 eurot, kõikide Eesti pensionifondide peale kokku.
Lisaks ei näi Meelis Niinepuu päris hästi mõistvat, miks ükski teine poliitiline jõud pole sellist piirangut proovinud seada:
Oleme seda ideed käinud rääkimas ka erinevate erakondadega, kes on sellise mõtlemise arhitektid. On kummaline arusaam, et paneme välisriikide majandusse selle raha, et kui meie või Euroopa majandusel läheb halvasti, siis pensionärid on justkui turvatud. Näidake mulle riiki, kelle pensionäridel läheb hästi, kui koduriigi majandusel läheb halvasti. See on ju absurd.
See võib tunduda asjatundmatele inimesele absurdina aga tegelikult on selle oma loogika. Esiteks, et kui Eestit tabab asümmeetriline šokk (ehk Eesti majandusel läheb halvasti aga ülejäänud maailma majandusel läheb, kui mitte hästi, siis vähemalt mitte nii halvasti, kui Eestil), siis saavad tulevased pensionärid ikka II ja III samba pensioni, mis—kõige halvemal juhul—langeb vähem, kui palgad. See raha, mida nad oma välismaiste investeeringute realiseerimisest saavad ja Eestis kulutavad töötab, kui automaatne stabiliseerija (automatic stablizer). See raha toetab nõudlust sisemajanduses ning seega pidurdab majanduslangust. Kui meie pensionäride raha on ebaproportsionaalselt palju investeeritud Eesti väärtpaberitesse, mis kukukuvad ka kolinal, siis langeb nende investeeringute realiseerimisel saadav tulu samakiiresti või veel kiiremini, kui ülejäänud sissetulekud majanduses. Kui nüüd pensionärid ka veel vähem kriisi ajal kulutama hakkavad, kui nad seda muidu teevad, siis väheneks sisemajanduse nõudlus veelgi ja kriis tuleb veel sügavam. See, et pensionäridel ei lähe kuskil hästi siis, kui majandusel läheb halvasti, on tingitud suuresti sellest, et nad sõltuvad liiga palju maksumaksja makstavast I sambast või on investeerinud liiga palju oma pensionivarast just kohalikku majandusse (USAs näiteks on levinud eriti idiootne komme ebaproportsionaalselt suur osa oma 401(k)’st oma enda tööandja aktsiatesse investeerida!). Ainuke stsenaarium, kus pensioniraha välismaale paigutamine võiks pensionäridel mõningal määral kätte maksta on siis, kui terve maailma majandus läheb Eestiga ühel ajal langusesse (realistlik) ja ühtlasi langeb oluliselt rohkem, kui Eesti majandus (mitte nii realistlik, arvestades seda, et väikse Eesti majandus on palju kõikuvam, kui maailma majandus tervikuna).
Teine oluline aspekt on demograafia. Eeldusel, et Eesti rahvaarvu langust ei saa mitte kuidagi peatada (Eesti 200 ei lange ju omati sellisele populismi tasemele, et lubab rahvaarvu languse peatada ning ma ei näe praeguses poliitilises kliimas ka võimalust langevat rahvaarvu võõrtööjõuga asendada), saab Eestis tulevikus olema palju rohkem pensioniealisi ühe tööealise inimese kohta. Eelkõige mõjutab see I sammast. Aga vähem tööealisi inimesi tähendab ka väiksemat majandust laiemalt ning ühtlasi tähendab see väiksemat tulu pensionfondidele Eestisse tehtud investeeringute pealt. Kui nüüd ebaproportsionaalselt suur osa pensionifondide rahast on investeeritud Eesti ettevõtete aktsiatesse, siis saavad pensionärid ühtlasi ka väiksemat II ja III samba pensioni ning—mis kõige olulisem—nende pensionäride nõudlus ei stimuleeri sisemajandust nii palju, kui ta seda teeks, siis kui nende investeeringud oleks üle maailma hajutatud ja pension oleks suurem (eeltoodud põhjustel). Sellest, kuhu raha investeeritakse, võib paljude tulevaste vanurite jaoks sõltuda see, kas nad üldse saavad pensionile jääda. Lisaks looks nende ostujõud majanduses töökohti teistele.
Nii, et kokkuvõtteks võib öelda, et Eesti 200 eestvedajatel võib olla palju häid ideid Eesti elu parandamiseks, kuid pensionifondide raha Eesti majandusse suunamine nüüd küll üks neist pole. Tegu on majandusvõhiklikkuse, mitte majanduspatriotismiga.