Lugesin täna Postimehe arvamuse rubriigis Kaja Kallase “heitkem kivid Eesti majanduse jalgade küljest.” Pr. Kallase kahe teesiga – et (1) kõrgelt arenenud teaduspõhine majandus eeldab piisavalt suure kapitalituru, seahulgas riskikapitalituru, olemas olu ja (2) et Eesti kapitaliturg, eriti riskikapitaliturg, on Eesti majanduse arengu pudelikael – võib nõustuda. Küll aga jäi mulle tema arvamuslugu lugedes selgusetuks, et millised täpselt on need ettevõtete rahastamise võimalusi parandavaid samme kirjeldavad ettepanekud, mida “mõned kapitalituru eksperdid” esitanud on. Sain teada vaid seda, et need “ettepanekud tunduvad mõistlikud esiteks seepärast, et saaksime need ellu viia vaid Eestis olevat nõu ja jõudu kasutades.” Oleks oodanud konkreetseid ettepanekuid või viiteid neile.
Kuid mitte sellest ei tahtnud ma käesolevas sissekandes rääkida. Mulle jäi kommentaariumis silma hoopis üks konkreetne (ja klikide järgi suhteliselt populaarne), kellegi Elmer Joandi poolt tehtud ettepanek, “et 80% pensionifondidest peab olema eestis tootvasse sektorisse (mitte fondifondidesse ega ärastatavatesse riigifirmadesse) investeeritud.” Kuid sundida Eesti pensionfondid 80% või mõne muu % ulatuses investeerima Eestisse on üks kõige rumalamaid ettepanekuid, mida ma üle tüki aja lugenud olen.
Esiteks selle pärast, et rahandusteaduse põhitõde on see, et “ära pane kõiki mune ühte korvi”, ehk pensionfondi vara peab olema hajutatud nii erinevate varaklasside, erinevate ettevõtete (ja võlakirja emitentide), kui ka erinevate geograafiliste regioonide vahel. Korralikult hajutatud portfellis võiks olla vähemalt mitusada elementi, vähemalt poolesajalt väärtpaberiturult. Tulevaste pensionäride II ja III samba pensionit ei tohi panna 80% ulatuses sõltuvusse sellest, kui hästi OMX Tallinn indeksil läheb! Kuna enamik Eesti börsifirmasid kuuluvad nn. micro-cap kategooriasse, siis oma-palka-natukegi-väärt fondijuht, kes võtab arvessee tehingukulusid ja analüüsikulusid (eeldades, et selline tegevus on üldse produktiivne…), ei investeeriks Eestisse rohkem, kui 10-15% fondi varast. Eesti arengu seisukohalt võib suurema osa rahast välismaale investeerimine tunduda intuitsiooniga vastuolus ja kindlasti ka veel ebapatriootlik, kuid see pole nii. Pensionivara hajutamine üle maailma tagab seda, et kui Eesti majandusel ei peaks tulevikus hästi minema, siis vähemalt eksisteerib mingi kõrvaline tulu allikas, mis toob riiki valuutat tagasi sõltumata kodumaise majanduse käekäigust. Ja vastupidi, buumi aastatel suunataks sedasi osa rahast ülekuumenevast majandusest välja. See omaks stabiliseerivat efekti. Eriti hilisemate majanduslanguste ajal saab olema oluline see, et vanurid ei põhjustaks niigi kitsas-käes riigile lisakulusid ning hoopis stimuleeriks kohaliku majandust oma pensionivara pealt laekuva tulu sisemajanduses toodete ja teenuste peale kulutades.
Teine aspekt on see, et Eesti väärtpaberiturg on liiga väike ning sellesse seaduse jõuga suurte rahavoogude suunamine ei teeks seda mitte suureks, vaid tõrjuks välja (crowding out ing.k) välisinvestorid. Viimaste jaoks oleksid meie kohalikud väärtpaberid liiga kallid, kui nad peavad hakkama pensionifondidega võistlema nende pärast. Tulemuseks oleks ehk vaid pisut suurem, kuid suhteliselt isoleeritud väärtpaberiturg, kus peamised ostjad on kohalikud pensionfondid. Arvestades Eesti väiksust ja seda, et kõik OMX Tallinnal noteeritud firmade CEO-d on ühes või teises keskkonnas tutvunud kõikide pankade pensionfondide juhtidega, tekib minu hingul väga palju moraaliriske. Moraaliriske ei tasuks Eesti poliitilist keskkonda arvestades eirata.