Lugesin just Ärilehest, et globaalsete suurtegijate aktsiad ahvatlevad eestlasi üha rohkem. Tore kuulda. Äkki muutuvad ka börsil kaubeldavad, indeksit järgivate, passiivselt juhitud fondide osakud (eesti keeles tuntud ka, kui indeksiaktsiad) ükskord populaarseks. Kuid oma postitutses tahan keskenda selle artikli viimasel lõigule, mille alapealkirjaks on “Välisaktsia tehingud kallimad.”

Nimelt on Danske Banki investeerimisvaldkonna juhi Anneli Laugmaa sõnul

nii tehingutasud kui ka väärtpaberikonto kuised hooldustasud kohalikel väärtpaberitel soodsamad. Välisaktsiate eest on kuu hooldustasu 0,015% (miinimumtasu füüsilistel isikutel 1.92 eurot ja juriidilistel isikutel 9.91 eurot), millele lisandub käibemaks. Suuremad kuised hooldustasud on Poola, Tšehhi, Ungari ja Venemaa aktsiatel. Kuu hooldustasu arvutatakse portfelli kuulõpu väärtuse järgi, võttes aluseks aktsiate turuväärtuse. Kuu hooldustasu arvutatakse portfelli kuulõpu väärtuse järgi, võttes aluseks aktsiate turuväärtuse.

Ainuke asi, mis Annelil seletamata jäi on see, miks üldse peaks kliendilt kuutasu küsima! Ma ei ole oma börsimaakleri juures USA-s mitte kunagi ühtegi senti kuutasu maksnud! Arvestades seda, et keskmine eestlane ei investeeri just miljonites või isegi tuhandetes eurodes, on ka €1.92 kuus (või €2.30 kuus koos käibemaksuga!) ilmselgelt liiga palju …võib olla isegi rohkem, kui aastane dividendi tootlus nende ostetud aktsiate pealt! Ma ei isegi ei vaevu Danskei Banki kodulehte vaatama, et teada saada, kas see €2.30 kuus on ühe aktsia (maksad €4.60, kui omad nii Microsofti, kui ka Apple-it), või ühe riigi kohta (ala, maksad €4.60, kui omad nii aktsiaid nii USA-s kui ka Ühendkuningriigis) või üldine miinimum tasu. Küll aga loen ma välja, et palju aktsiaid omades on hea võimalus ka rohkem, kui see €2.30 kuus maksta! Igal juhul on tegu rahvusvahelises võrdluses õigustamatu tasuga. Eriti arvestades seda, et USA börsimaaklerid nagu Scottrade, TD Ameritrade, Options House ja E*Trade, selle asemel, et sul raha võtta, maksavad sulle jooksvalt intressi selle raha pealt, mida sa nende konto peal hoiad!

Aga lahkame kohalike pankade hinnapoliitikat edasi! Asi ei piirdu ju vaid kuutasuga. Danske Bankis on

Välisaktsiate tehingutasu on 0,25% tehingusummast (miinimumtasu 31.96 eurot). Minimaalset summat, mida saab välisaktsiatesse investeerida, ei ole. Seega tuleks väga tõsiselt mõelda, kas näiteks 200 euro kaupa välisaktsiatesse investeerimine on mõttekas samm (200 euro korral moodustaksid otsesed tehingutasud miinimumtasu tõttu juba 32% investeeringu maksumusest ja enne, kui n-ö nulli jõutakse, peaks aktsia vähemalt 32% tõusma).

Väikseks võrdluseks, siis:

• OptionsHouse – ühekordne tehingutasu „for new traders“ on $4.75 ≈ €3.70, ükskõik, kui palju aktsiaid ostad või müüd. Ühekordne tehingutasu „for current trades“ on $3.95 ≈ €3.07. Teisisõnu aktsiatehingu sooritaminr Options House juures on 10 korda odavam, kui Danske Bankis!
• Scottrade – ühekordne tehingutasu $7 ≈ €5.45, ükskõik, kui palju aktsiaid ostad või müüd.
• TD Ameritrade – ühekordne tehingutasu $9.99 ≈ €7.77, ükskõik, kui palju aktsiaid ostad või müüd.
• E*trade – ühekordne tehingutasu $9.99 ≈ €7.77, ükskõik, kui palju aktsiaid ostad või müüd.

Minimaalne väärtpaberitehingutasu Danske Bankis Eestis ja nelja suurima USA börsimaakleri juures. (Unustasin lisada Danske Banki hinnale käibemaksu, millest kliendil ju pääsu pole. Kuid ehk ongi nii ausam võrdlus, sest see, et Danske Banki ja teiste Eesti pankade kliendid peavad maksma käibemaksu, see ei olene ju panga enda hinnapoliitikast või produktiivsusest vaid riiklikust maksupoliitikast. Klientidel see muidugi lohutuseks pole.)

Tõsi, USA börsimaakleri kasutamisega seonduvad mõned lisakulud. Eelkõige peab arvestama sellega, et Eesti pangast USA-sse raha kandmine maksab. Näiteks Swedbankis maksab „kulud kantakse kahasse“ tüüpi rahvusvaheline makse €4.47. Selle lisandub (olenevalt sellest, millise USA panga teenuseid sinu USA börsimaakler kasutab) ka „kahasse“ maksetüübi kasutamise tõttu väike tasu Swedbanki USA korrespondent pangas. Seda tasu on mõistlik maksta, sest „kahese“ makse alternatiiv, „kulud kannab maksja“ tüüpi rahvusvaheline ülekanne maksab näiteks Swedbankis €23.01. Ka tuleb arvestada eurode USA dollariks konverteerimisega Swedbankis, mitte-just-kõige-parema-vahetuskursiga. Kuid isegi, kui kõik need kulud ja tasud kokku arvestada, tuleb kasvõi ühe aktsia ostmine USA börsimaakleri juures ikkagi vähemalt poole odavam, kui kasutada näiteks Danske Banki. Ja kui nüüd oletada, et on soov investeerida suurem summa (nii, et see 0,25% tehingusummast, mida Danske Bank küsib, ka tunda hakkab andma) ja on soov investeerida suuremasse hulka erinevates aktsiatesse ja indeksiaktsiatesse (Danske iga tehing maksab vähemalt 31.96 eurot), siis tuleb sääst muidugi veel kordades, kui mitte kümnetes või sadades kordades suurem. Ja kui neid aktsiad veel pikemalt hoida, siis pole ju ka mingit põhjust pidevalt seda kuutasu maksta, mida Danske Bank küsib.

Et mitte ainult Danske Bankile siin lajatada, märgin igaks juhuks ära, et teised Eesti pangad, vähemalt viimati, kui ma nende hinnakirja vaatasin, ei säranud just palju konkurentsivõimelisemate hindadega! (Mul on plaanis kunagi sellest pikemalt ka kirjutada).

Mööda ei saa minna ka Danske Banki investeerimisvaldkonna juhi Anneli Laugmaa viimasest soovitusest, et

Ehk oleks [meie röögatult kõrgeid teenustasusid arvestades] mõttekam enne investeerimist koguda suurem summa või hoopis paigutada vahendid mõnda fondi või deposiiti.

Ma ütleks selle peale, et ehk oleks veel mõttekam enne investeerimist hoopis soodsama börsimaakleri juures konto avada. USA börsimaakleri juures konto avamine pole raketiteadus! Tõsi, see pole päris Facebooki konto registreerimine ka, et selle paari klikiga ära teha saaks. Peale internetis konto avamist oli vähemalt minul vaja leping välja printida, allkirjastada ja koos passikoopiaga USA-sse saata—tavalise postiga, loomulikult. Lisaks sellele konto avamisele–kui sa just ei soovi vabatahtlikult USA-le oma dividendi tulu pealt tulumaksu maksta—tuleb iga aasta W-8BEN nimeline maksu deklaratsiooni vorm välja printida, ära täita (see on väga lihtne), allkirjastada, ära skaneerida ja oma USA börsimaakleri kodulehel vastavasse kohta üles laadida. (Kes teab, võib olla saab tänapäeval sama juba teha ka lepingu endaga – ma avasin oma konto ikkagi juba rohkem, kui 8 aastat tagasi.) Nii, et jah. Päris ilma bürokraatiata ei pääse. Ka on mul endal kogemusi siiski ainult ühe eelpool mainitud USA börsimaakleriga. Seega ma tea ei kas ka teised eestlastele kontot on nõus avama või milline täpselt nende bürokraatia välja näeb. Üks on aga kindel, Eesti börsimaaklerite turul valitseb ilmselgelt mingi turutõrge (tõendite puudumisel ma ei hakka siinkohal arutama, mida ma kahtlustan), mis teeb viimaste kasutamise ebamõistlikult kalliks.

Lugesin täna Postimehe arvamuse rubriigis Kaja Kallase “heitkem kivid Eesti majanduse  jalgade küljest.” Pr. Kallase kahe teesiga – et (1) kõrgelt arenenud teaduspõhine majandus eeldab piisavalt suure kapitalituru, seahulgas riskikapitalituru, olemas olu ja (2) et Eesti kapitaliturg, eriti riskikapitaliturg, on Eesti majanduse arengu pudelikael – võib nõustuda. Küll aga jäi mulle tema arvamuslugu lugedes selgusetuks, et millised täpselt on need ettevõtete rahastamise võimalusi parandavaid samme kirjeldavad ettepanekud, mida “mõned kapitalituru eksperdid” esitanud on. Sain teada vaid seda, et need “ettepanekud tunduvad mõistlikud esiteks seepärast, et saaksime need ellu viia vaid Eestis olevat nõu ja jõudu kasutades.” Oleks oodanud konkreetseid ettepanekuid või viiteid neile.

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma käesolevas sissekandes rääkida. Mulle jäi kommentaariumis silma hoopis üks konkreetne (ja klikide järgi suhteliselt populaarne), kellegi Elmer Joandi poolt tehtud ettepanek, “et 80% pensionifondidest peab olema eestis tootvasse sektorisse (mitte fondifondidesse ega ärastatavatesse riigifirmadesse) investeeritud.” Kuid sundida Eesti pensionfondid 80% või mõne muu % ulatuses investeerima Eestisse on üks kõige rumalamaid ettepanekuid, mida ma üle tüki aja lugenud olen.

Esiteks selle pärast, et rahandusteaduse põhitõde on see, et “ära pane kõiki mune ühte korvi”, ehk pensionfondi vara peab olema hajutatud nii erinevate varaklasside, erinevate ettevõtete (ja võlakirja emitentide), kui ka erinevate geograafiliste regioonide vahel. Korralikult hajutatud portfellis võiks olla vähemalt mitusada elementi, vähemalt poolesajalt väärtpaberiturult. Tulevaste pensionäride II ja III samba pensionit ei tohi panna 80% ulatuses sõltuvusse sellest, kui hästi OMX Tallinn indeksil läheb! Kuna enamik Eesti börsifirmasid kuuluvad nn. micro-cap kategooriasse, siis oma-palka-natukegi-väärt fondijuht, kes võtab arvessee tehingukulusid ja analüüsikulusid (eeldades, et selline tegevus on üldse produktiivne…), ei investeeriks Eestisse rohkem, kui 10-15% fondi varast. Eesti arengu seisukohalt võib suurema osa rahast välismaale investeerimine tunduda intuitsiooniga vastuolus ja kindlasti ka veel ebapatriootlik, kuid see pole nii. Pensionivara hajutamine üle maailma tagab seda, et kui Eesti majandusel ei peaks tulevikus hästi minema, siis vähemalt eksisteerib mingi kõrvaline tulu allikas, mis toob riiki valuutat tagasi sõltumata kodumaise majanduse käekäigust. Ja vastupidi, buumi aastatel suunataks sedasi osa rahast ülekuumenevast majandusest välja. See omaks stabiliseerivat efekti. Eriti hilisemate majanduslanguste ajal saab olema oluline see, et vanurid ei põhjustaks niigi kitsas-käes riigile lisakulusid ning hoopis stimuleeriks kohaliku majandust oma pensionivara pealt laekuva tulu sisemajanduses toodete ja teenuste peale kulutades.

Teine aspekt on see, et Eesti väärtpaberiturg on liiga väike ning sellesse seaduse jõuga suurte rahavoogude suunamine ei teeks seda mitte suureks, vaid tõrjuks välja (crowding out ing.k) välisinvestorid. Viimaste jaoks oleksid meie kohalikud väärtpaberid liiga kallid, kui nad peavad hakkama pensionifondidega võistlema nende pärast. Tulemuseks oleks ehk vaid pisut suurem, kuid suhteliselt isoleeritud väärtpaberiturg, kus peamised ostjad on kohalikud pensionfondid. Arvestades Eesti väiksust ja seda, et kõik OMX Tallinnal noteeritud firmade CEO-d on ühes või teises keskkonnas tutvunud kõikide pankade pensionfondide juhtidega, tekib minu hingul väga palju moraaliriske. Moraaliriske ei tasuks Eesti poliitilist keskkonda arvestades eirata.

Tänasest Financial Timesi avades vaatas mulle vastu artikkel „Vanguard wins big in price war“ ehk USA investeerimisfondi valitseja Vanguard on võitmas hinnasõda konkurentide vastu. Kes pole varem Vanguardist kuulnud, siis tegu on ühe USA investeerimisfondi valitsejaga, kes erineb enamikust konkurentidest kahes aspektis. Esiteks, Vanguard on klientide omanduses. See võib seletada miks Vanguardi valitsemistasud on oluliselt väiksemad, kui näiteks BlackRocki hallatavad iShares fondiperekonna fondide valitsemistasud. Teine, ja minu hinnangul võib olla olulisemgi vahe seisneb selles, et Vanguard ei ürita turgu ülekavaldada ning kasutab passiivset fondijuhtimist.

Passiivselt juhitav fond on selline fond, mis investeerib investorite raha piltlikult öeldes teatud matemaatilise valemi alusel. Tavaliselt nimetatakse seda valemit indeksiks. Fondi „valem“ võib olla näiteks selline, et fond ostab 500 USA suurima aktsiaturukapitaliga ettevõte aktsaid sedasi, et need oleksid fondi portfellis samas proportsioonis nagu need aktsaid on USA aktsaiturul. Suuremate ettevõtete aktsiate osakaal on seega sellise strateegiaga fondi portfellis suurem, kui väiksemate ettevõtete aktsiate osakaal. Passiivselt juhitud fondidel on kaks eelist (mis võivad siiski saada ka puuduseks) aktiivselt juhitud fondide ees. Esiteks seob see fondijuhi käed ja ta peab ostma ka asju, mis tunduvad talle halva investeeringuna ja müüma neid, mis hea investeeringuna. See tähendab, et vildakast analüüsist tingitud kahju ei saa tekkida. Teiseks suureks eeliseks on madalad valitsemise kulud mis on tingitud sellest, et passiivse—et mitte öelda primitiivse—investeerimisstrateegiaga fondidel ei ole vaja palgata kõrgepalgasi analüütikuid. Sisuliselt teeb üks arvuti kogu fondivalitsemise töö ära. See võib tekitada rahandusteadusega mitte kursisolevates inimestes hämmingut. Võib ju tunduda jabur, kuidas saab juhuslikult/pimesi aktsiate ostmine olla mõistlikum strateegia, kui iga aktsia taga oleva firma tegevuse põhjalik analüüsimine ja selle analüüsi põhjal ostu või müügi otsuse tegemine? Vastust selle küsimusele tuleb otsida turu efektiivsusest. Chicago Ülikooli professor Eugene F. Fama poolt 1960ndatel aastatel formuleeritud efektiivse turu hüpotees nimelt ütleb, et kõik väärtpaberid on avalikult saadaoleva informatsiooni valguses alati õigesti hinnatud ja peaaegu võimatu on leida valesti hinnatud väärtpabereid, mida õigel ajal ostes või müües oleks võimalik teenida ebanormaalselt suurt kasumit ehk tootlust. Sellest lähtuvalt ei ole mitte ühtegi strateegiat, mehhanismi või muud meetodit, millega oleks võimalik suure kindlusega ette ennustada väärtpaberituru ja veel vähem üksikaktsiate käitumist. Akadeemiline debatt selle üle, kui efektiivsed väärtpaberturud tegelikult on (või ei ole), on pikk ja lai ning ei ole selle blogipostituse seisukohalt keskne. Piisab vaid öelda seda, et nagu sotsiaalteadustes ikka juhtub, ei kirjelda ükski mudel reaalsust päris täpselt ja alati. Erinevad anomaaliad võivad (ja võivad mitte) anda võimaluse andekatele fondijuhtidele teenida turukeskmisest suuremat tootlust. Oluline on see, et aktiivse juhtimisega pensionikogujate jaoks lisaväärtuse loomise võime on ainus tõsiseltvõetav argument aktiivse juhtimise (mida kasutavad kõik Eestis tegutsevad pensionifondid) kasuks.

Viimati, 2010. aasta sügisel, kui ma seda teemat põhjalikumalt koos kolleeg Matis Tomistega TTÜ-s uurisin, siis polnud Eesti pensionifondid—ühe, kvalifitseerimist vajava, erandiga—võimelised investoritele mingit lisaväärtust looma. Kuna Eestis on kõik investeerimisega seotud (vähemalt interneti-kommentaaride põhjal otsustades) väga stigmatiseeritud ja liiga paljusid iseloomustab ebaterve paranoia (pensioni- ja muude) investeerimisfondide suhtes, siis vajab eelnimetatud järeldus pisut selgitamist. Ei, pensionifondid pole (vähemalt minu teada) inimeste raha maha mänginud, varastanud või midagi muud sellist teinud. Järelduseni jõudmiseks võtsime Tomistega kõige suurema aktsiakompendiga fondide (tavaliselt ilusate nimedega „agressiivne“, ja „progressiivne“) neto tootlused (see tähendab, tootlused peale valitsemiskulude mahaarvamist) ajavahemikus 2003. maist kuni 2010. septemberini ja leidsime, et kui võtta arvesse sellised faktorid nagu maailma aktsaituru kõikumine ja konkreetse portfelli riskitase (riskantsem portfell peaks tootma suuremat tootlust), siis Eesti pensionifondide saavutatud neto tootlus võib olla niisama hästi hea või halva õnne tulemus, kui fondijuhi oskuste väljunud. Pigem esimest, kui teist. Ühe erandi puhul sai küll 95% statistilise kindlusega väita, et ebanormaalselt kõrge tootlikus on tõesti fondi aktiivse juhtimise tulemus, kuid selle fondi juht vahetus uuritava perioodi kestel. Äramärkimist väärib ka see, et me—vastupidiselt minu intuitsioonile—ei leidnud negatiivset ebanormaalset tootlust. Kui fondijuht on andetu ja raiskab analüütikutele (sealhulgas või eelkõige endale) palka makstes ning pidevalt erinevaid tehinguid sooritades investorite raha, siis võiks ju oodata (peale teiste faktorite arvesse võtmist) negatiivset tootlust. Seda siiski tuvastada ei õnnestunud, kuid üldhinnangut see ei muuda. Samuti on kaheldav, kas uuritava ajavahemiku venitamine näiteks 2013. detsembrini neid tulemusi muudaks. Näib, et Eesti pensionifondide juhid suudavad aktiivse juhtimisega luua täpselt niipalju lisaväärtust, kui suured on nende enda kulud. Pensionikoguja jaoks nad mingi statistilise kindlusega oma tööga lisaväärtust ei loo. Kui hakkata uurima valitsemise hinnakirja, siis saab võib saada selgemaks miks:

PS: Valitsemistasu ei too osakuomanikule kaasa täiendavaid rahalisi arveldusi, vaid selle võrra väheneb iga aasta osaku puhasväärtus (NAV).

Eestis küsivad pensionifondid liiga kõrgeid valitsemistasusid ja teise sambaga mitte-just-vabatahtlikult liitunutel pole tegelikult võimalust valida oluliselt odavamate alternatiivide vahel. Kuid Eesti ei tohiks jääda tagurlikuks maaks, kus pankurid tõsise konkurentsi puudumise tõttu saavadki jääda pensionikogujatelt „renti“ koguma. Üks võimalus olukorda parandada oleks kehtestada ühtlane valitsemistasude ülempiir, näiteks 0,5%. Kui fond selle pärast uksed kinni paneb ja enam opereerida ei suuda, siis see pole ju probleemiks, kui selle fondi juhid oma tööga nagunii lisaväärtust (vähemalt pensionikogujate jaoks) ei loonud. Eeldatavasti siiski vähendaks selline piirmäär lihtsalt fondivalitsejate “renti,” mis praegu nende kasumiks või töötajate (ülemakstud) töötasuks läheb.

Teine variant oleks kutsuda erinevaid passiivse juhtimisega börsil-kaubeldavate fondide ehk ETF-ide valitsejad Eesti turule oma teenust ka pensionoifondina otse pakkuma. Eesti väiksuse ja selliste fondivalitsejate suuruse tõttu (sama Vanguard näiteks on nüüd maailma kiireima varade sissevooluga fondivalitseja) nad oma initsiatiivil Eestisse bürokraatiaga võitlema ei tule, kuid soodsate sisenemistingimsute puhul ehk oleksid valmis kutse vastu võtma. Suurem konkurents oleks igal juhul teretulnud.

Paul Krugman, Nobel Prize winning economist turned NYTimes blogger and public intellectual, has written extremely interestingly about Europe’s economic problems, provokingly titled “Greece as Victim”.

Again, I have to agree with him on most points, although I would not like to take a position on whether ECB should result to quantitative easing or not. In fact, as of now, I remain slightly skeptical of that suggestion. Nevertheless, I agree with Krugman that while Greece has its sins, it is primarily in trouble due to its Eurozone membership. Something that I actually highlighted already back in spring 2010. It is also true that Greece’s welfare state was not dis-proportionally large, as sometimes claimed. What Krugman, however, forgets is that no-one ever forced Greece to join the Eurozone.

Several pre-Maastricht Treaty EU member states have not done so. Indeed, Greece could have negotiated similar opt-out as did UK and Denmark. When it became clear that Greece was not going to adopt Euro immediately in 1999 when it was introduced to world financial markets as an accounting currency (Euro coins and banknotes entered circulation on 1 January 2002), Greece’s government decided to approach their public finance auditing creatively – just to make Greece fit for the entry criteria into the zone. In other words, Greek politicians were so eager to take their country into Eurozone that they were willing to result to fraud. Part from ideological reasons (integrate Greece more thoroughly with Europe), there were probably other motivations behind this move too. One that I can speculate, was to enable more generous public spending (due to lower interests rates that Euro brought with it). Among other things, more public spending stimulated the economy and reduced unemployment, thereby increasing government’s popularity. It also allowed ruling politicians to reward their “clients” in the lower levels of government bureaucracy with jobs and pay-rises. In that sense, claiming that Greece is somehow a victim, is simply not justified.

I have been closely following Nobel laureate turned NYTimes blogger Paul Krugman’s blog for quite some years now. It is one of few blogs that I actually care to follow (others belong to my personal friends and acquaintances). While reading comments about Krugman’s latest post about Estonia, I noticed that several commentators had gross miss-impression about how much money does Estonia receive from EU institutions, in budgetary terms. Guesstimates were ranging from “more subsidies from the EU than [Estonia] collects taxes from its own citizens” to “a net $2-3 billion Euro a year in aid from the rest of the EU.” I knew it was not that much but, to be frank, I had to go and look exact details over.

With a brief research, I was able to uncover reliable data form the Ministry of Finance website, showing that in 2011, all combined foreign budget transfers amounted to 782.6 million Euros, which makes up about 13% of state revenue of 5.89 billion in 2011. To put this into another comparison, Estonia’s total exposure to the European Stability Mechanism (if it is ratified by Estonia, at all) is 1.3 billion Euros (although only 148 million must be inserted initially), meaning that even if worst scenario unfolds with Greece and other peripheral Eurozone countries (Greece’s total public debt of 355 billion is only half of ESM starting size and about half of Greece’s debt comes from private creditors) exit the Eurozone without ever paying anything back, then Estonia would still make net profit from the EU in budgetary terms about 1,66 years later.

These 782.6 million Euros also still make Estonia one of the big per capita recipients of EU funds, as this highly informative graph from the Guardian article shows:

As can be seen from the graph above, according to the Guardian, every Estonian contributes 92 Euros to the EU budget, while receiving back 602 Euros. Second highest (both in total and net) after Luxembourg. And all this, of course, excludes indirect economic benefits.

In last November, José Manuel Barroso announced two desperate initiatives to avoid the collapse of the eurozone. One of them, called the “green paper” calls for joint Eurobonds. Second–and a logical continuation of the first–is the proposed supervision, not using the word ‘control’* , of the national budgets by the European Commission. In the end, it is not too different from the idea to introduce a ‘European semester’ – proposed by the Commission (2010) a year before. But the idea, like its forbearer, does not go down well with Angela Merkel, chancellor of the Germany, who “is strongly against the idea and has also declared that only a treaty change can impose enough rules to ward off another disaster” (Charlemagne, 2011).

Indeed, a treaty change could address number of fundamental questions about the European Monetary Union governance. For one, incorporating the Commission’s ‘comprehensive package’ that includes supervision of budgets, screening of macroeconomic imbalances and the imposition of clear cut sanctions on those violating the Stability and Growth Pact, could possibly solve the euro crisis. Furthermore, a treaty change could fix the ridiculous situation where European Central Bank cannot–it can be argued–buy** the Member States’ governments’ bonds due to the ‘no bailout’ clause introduced in the Maastricht Treaty and therefore has to rely on a special purpose vehicle called European Financial Stability Facility***. This is important because, as the Economist emphasises (2011), “The only institution that can provide immediate relief [in case of financial emergency] is the ECB”. Hence, what is required, is a treaty change, that would enable ECB to fulfil its broader role as the European central bank.
The problem with treaty change, of course, is that EU treaty negotiations are notoriously difficult. Although Hubert Legal (legal adviser to the Council of the EU) and his colleagues have been innovative–his draft of the intergovernmental treaty to fix the eurozone would come into force once nine members of the euro zone (more than half, that is) have ratified it and those who do not “would come under severe political pressure to choose whether they want to stay in or out of the euro” (The Economist, 2011)–the problem, in my opinion, lies somewhere else.

What necessary is a substantial change in underlying treaties that would ease this negotiation and ratification problem. In fact, answer to the Lenin question is a specific exit mechanism form the eurozone (and, arguably, from the EU too). Currently, all of the 27 members have to ratify treaty changes proposed and some countries (Ireland) either have to or sometimes want to ratify treaty changes by referendums. There is of course, nothing wrong with a referendum as such, but at the moment the question asked on one is “Are you willing to accept this agreement or would you like to take gamble where, with very high probability, you get a better deal**** and with very low probability, you will ruin everything?”.
Failure to ratify amendments in a referendum (or in parliament) should automatically initiate negotiations on how the country should technically exit from the Eurozone (or the EU; depending on the issue at stake). After few months of preparations, the question of whether to ratify the treaty change that was rejected earlier or whether to exit (on terms negotiated by now), should be asked. Although, this is a rather Machiavellian way of pushing through amendments, it should not be frowned upon. All treaty changes still require the unanimity in the European Council. Nor should the break-up of the EU be feared much. The only country whose exit from the Eurozone could possibly gather popular support is Germany where referendums are constitutionally forbidden.

Footnotes
*Proposal, gives, the Commission the right to “recommend” changes to national budgets before these budgets are submitted to the scrutiny of national parliaments.
**The ECB has actually bought government bonds too since May 2010 although this could face serious legal challenge in German’s Constitutional Court (Nello, 2011, p. 254) and place Bundesbank as the largest ECB member into very preciular situation where its domestic legal ruling will prohibit it from fulfilling its obligations to ECB.
***Form legal perspective, EFSF is basically a publically owned sovereign debt hedge fund based in Luxembourg City.
****I would argue that this is what essentially happend with Lisbon Treaty and Irish referendum.

Although my website has been technically online for quite some time now, it is only now that I decided to make priks.eu pubic. As of today, I also have a blog. If all goes well, I will publish my opinions and comments on politics, economics and finance in this blog. I will mostly write in bad English, but occasionally – when I consider the topic to be interesting only for Estonian readers – I will write in bad Estonian.

On my website, I will maintain my CV, photo gallery and portfolio of my academic papers. Occasionally, I might link later into my blog entries too.